Ülesanne 4

1. Sotsiaalfoobia
Sotsiaalfoobia all kannatava inimene tunneb ennast teistsuguse, imelikuna, sest ei mõista, kuidas ta saab inimesi karta. Kui keegi vaatab teda, siis tunneb end idioodina ja valena ning lahkub seltskonnast. Tõrjuvad inimesi, kes on neile kõige lähedasemad.
Ühel mehel tekkis koosolekul paanikahoog, hakkas higistama ning ei tardus. Sel hetkel tundus talle, et ta on elu ja surma vahel.
Laste puhul on see, et vaikivad ning sulguvad endasse- see on nende moodus sotsiaalfoobiaga toimetulekuks. Selle lapse ema pidi pidama klassi ees kõne, ning ta hakkas higistama ning läks endast välja ja sel hetkel sai ta aru, et tema lapsel on täpselt sama olukord, mille ta on temalt pärinud.
2. Üldistunud ärevushäire
Kesksed märksõnad abistamisprotsessis on uurida patsiendi enesetunnet, mis teda häirib ja miks häirib. Üritada teada saada mida tema ootab teistest ja mida tema asjast arvab. Talle on antud kodutööks negatiivsete mõtete päevik, mida koos üle vaadata ja arutada. Patsienti tuleb kiita. Viia patsient tagasi ärritavasse situatsiooni, mis viis ta ka tagasimõeldes endast välja. Uurida, mida ta tunneb tagasi mõeldes. Ärevuse leevendamiseks tuletada leevendusmeetodid meelde ja neid läbi teha, nt hingamine.
3. Krooniline valu
Terapeut aitas nii, et kõigepealt arutada valu ning kuidas see tema elu mõjutab. Arutasid kuidas valuga hakkama saada. Millistes situatsioonides valu kõige rohkem esineb, milline valu on. Terapeut oli väga hea kuulaja ning küsis täpsustavaid küsimusi, mis aitasid patsiendil vabalt rääkida. Terapeut proovib inimest ise juhtida vastuseni, ehk mis tekitab valu.
4. Ärevushäire
Ärevushäirega inimese mõtteid saab muuta mitmeti. Esiteks tuleb välja selgitada, mis temas ärevust tekitab ja seda ärevust koos hinnata. Jutuga patsienti suunata selleni, et kas tema kartused võivad ka reaalselt aset leida. Terapeut lasi patsiendil ise kirjutada oma suurima hirmu vaidlustada ja üles kirjutada kui suur on tõenäosus, et patsiendi kartused reaalselt tõeks saavad. Nii sai ka patsient aru, et enamus tema kartustest, ei oli isegi reaalsed juhtuma. Lisaks üritas terapeut suunata, et ülejäänud kartused ei pruugi isegi juhtuda. Samuti suunas, et ühtegi tema kardetud situatsiooni pole isegi juhtunud ning selgitas tõenäosuse vähesust. Samuti keskendus postiviisele poolele, mis on, kui mõni tema kardetud situatsioon aset leiab. Suunas ka uute käitumisviiside poole, ehk kuidas olukordades hakkama saada.
5.KKT ärevushäire korral
Terapeudi peegeldavad vastused olid patsiendis kahtlust tekitavad, et kas patsient on ikka kindel enda sümptomites. Uuris, kas ka pärats seda, kui kõik testid olid korras, arvab ta siiski, et ta ei ole terve. Uuris ka kas teisi sümptomeid on ning uuris kas sümptomid on pidevad ja kas ta pöörab neile palju tähelepanu. Ehk siis minu hinnangul proovis terapeut suunata patsienti arusaamale, et tegemist pole reaalsete terviseprobleemide vaid need on sümptomid ärevusele.